16/07/2021

„Kumab läbi“ näituse kujundanud Kärt Maran soovitab teostega tutvumas käia erinevatel aegadel, sest sõltuvalt ilmast ja valgustingimustest tõusevad fookusesse erinevad tööd. Enda lemmikutest rääkides tõdeb ta, et tema positsioon on tugevalt kujundaja oma ning sellest on raske eemalduda. „Pärast näituse paigaldust saab suurest pildist detailirohke tervik ning igal tööl on minu jaoks lisaks töö enda sisule ja vormile ka näituse valmimisega kaasnenud nüansid.“ Oma töö telgitaguseid Kärt Maran intervjuus avabki.

Millistest põhimõtetest näituse kujundusel lähtusid?
Lähtusin eelkõige kuraatori visioonist ning näituse teemast, konkreetsete tööde puhul kunstnike soovidest ja vajadustest ning dialoogi võimaldamisest eri tööde vahel. Kai näituseruum on avar ja võimas ning väga huvitava valgusega – lasin sellel mängida. Ruum ise annab rakenduskunsti triennaalile, mida seni on korraldatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi paekivist võlvidega ruumides, hoopis uue hingamise. Kai muutlik valgus sobis hästi läbikumavuse teemaga. Soovitan käia näitust vaatamas erinevatel aegadel, erinevates valgustingimustes. Vastavalt kellaajale ja ilmale on fookuses erinevad tööd, nad mõjuvad erinevalt. On näiteks suur vahe, kas Heidi Henze portselanskulptuurid on teravas päikesevalguses (mida kunstnik palus) või hajusa valgusega; kas Eeva Käsperi klaasvormide ogad toob välja sätitud ruumivalgus või avaldub klaasi värv päikese käes ning millised tahud ja värvid tõusevad Jiyong Lee klaasvormides erineval hetkel esile.

Kuidas sujus koostöö kuraatoriga?
Kuraatori esmane visioon triennaali peanäituse kujundusest ühtis minu omaga. Leppisime kohe alguses kokku, et näitusekujundus on stiililt n-ö tavapärane kaasaegse kunsti näitus, kus põhirõhk on töödel. Ruum aitab kaasa, ent ei domineeri. Läbikumavad vaheseinad, mis on ainus füüsiline viide näituse teemale, on eelkõige funktsionaalsed ruumijagajad. Valitud materjal kõlab kokku Tuumik Stuudio loodud graafikaga – nii nagu läbi kataloogi kaane kumab köiteselja õmblus, kumab läbi arhitektuursete vaheseinte karkass. Läbikumavad seinad ning näituse pealkirja graafiline kujundus on visuaalne sissejuhatus teemasse, edasi saab süveneda teostesse.

Millised olid märksõnad, millele loodud kujundus sinu peas vastama pidi?
Kaasaegse kunsti näitus, n-ö valge kuup. Stine Bidstrupi valitud kunstnike kooslus ei vaja tegelikult eesliidet rakenduskunst, tahtsin ka näituse kujundusega fookust sellelt terminilt kõrvale juhtida. Nii nagu iga kunstivaldkond on pidevas muutumises, on seda ka tarbekunst. Viimastel aastatel muutub piir rakenduskunsti ja kaasaegse kunsti vahel üha ebaolulisemaks ning n-ö ülejooksikuid on mõlemas suunas. Klassikalist rakenduskunsti või tarbekunsti terminit asendab eesti kõnekeeles viimasel ajal pigem disain (mitte et see oleks terminoloogiliselt täpne või asjakohane). Rakenduskunsti piirid aga hajuvad. Kuigi näitus “Kumab läbi” oma sisult ise rakenduskunsti eesliidet ei vaja, on järjepidevuse huvides siiski tore, et triennaal tervikuna seda nime kannab.

Mil määral muutis plaane päris elu ehk see, kui tööd juba kohal olid?
Selle näituse puhul pidin tegema ebatavaliselt palju muudatusi. Tavaliselt täpsustan kohapeal mõne teose asetust, seekord tuli ruum mitu korda ümber mängida, nii plaanil kui ka hiljem installatsiooni käigus. Oli paar üllatust töid kastist välja võttes, kus foto oli jätnud teosest teistsuguse mulje, mõned ebakõlad mõõtudega ning muud tehnilist laadi ootamatused. Olin seekord ettevalmistustöös eriti põhjalik, et installatsiooniperiood liiga pingeline ei oleks, ning seetõttu sai ka ootamatustega suhteliselt rahulikult tegeleda. Ei olnud võimalik lihtsalt ühe-kahe töö asukohta muuta – kui peab muutma, siis tuleb muuta kogu ansamblit, et tööde omavahelised suhted säiliks. Vaatamata mitmele ümberkorraldusele suutsime säilitada algselt planeeritud dialoogi tööde vahel ning kuna triennaalil oli lihtsalt suurepärane installatsioonitiim – Tõnu Narro, Mihkel Lember, Erik Liiv (Tehniline Direktor) – siis läksid ka need ümbermängimised suhteliselt rahulikult ja sujuvalt.

Milline on sinu lemmiktöö näitusel ja miks?
Lemmikutega on keeruline, meeldejäävamad tööd on minu jaoks nüüdseks seotud pigem planeerimise ja installatsiooniperioodi fookuspunktide, tehniliste aspektide ning tööde paigutusega ruumis. Mu positsioon on tugevalt kujundaja oma ning sellest on raske eemalduda. Pärast näituse paigaldust saab suurest pildist detailirohke tervik ning igal tööl on minu jaoks lisaks töö enda sisule ja vormile ka näituse valmimisega kaasnenud nüansid. Näiteks meeldib mulle väga Sissy Westerbergi töö, mis kindlasti oleks olnud väga mõjus Kai ees tuule käes lehvimas, ent praktilistel põhjustel ning kunstniku soovil eksponeerisime selle siseruumis, kus Kai kunstikeskuse laeventilaatorid üleelusuuruses õhulist pesu vaikselt hõljuma panevad. Kohapeal valminud installatsioonide puhul, näiteks Helena Tuudelepa “Kookon”, ei oska ma nüüd enam vaadata installatsiooni ennast, nägemata kunstnikku, kes seda päevade kaupa koha peal valmistas. Ning installatsiooni mõttes keerukad ja aeganõudvad tööd, nagu Erin Dicksoni “Autentne Veneetsia lühter” ning Helen Lee “Alphabit” oma pikkade ja põhjalike juhtnööridega, mida me installatsioonimeeskonnaga hoolsalt järgisime, sest väliskunstnikud ei saanud sel aastal ise kohale tulla. Samuti tööd, mille puhul ootus nad transpordikastist välja võtta oli eriti suur, nagu esteetiliselt äärmiselt nauditavad Jiyong Lee klaasskulptuurid ning Ditte Hammerstrømi toolid.

Nii et lemmiktööd mul tõesti ei ole, küll aga on näitus tervikuna üks mu viimase aja lemmikuid. Kuraator Stine Bidstrup on teinud suurepärast tööd. Puhas rõõm on olnud olla osa selle näituse valmimisest.