pp/kk/e.l.e.l.

2/10/2024

Laupäeval, 5. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses 9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“. Tänavuse triennaali fookuses on kunstnikud Balti- ja Põhjamaadest, kes esitlevad oma nägemust sellest, mil moel võib konstruktiivsus avalduda kunstis ja olla selle kaudu abiks ka elus.

Näituse kuraator on Maret Sarapu, kes valis 28 osalevat kunstnikku või kunstnike kooslust välja avatud konkursile laekunud 470 ettepaneku seast.

„Soovisin esile tuua, millised on kunsti võimalused käsitleda ka raskemaid teemasid, pakkuda lohutust, lootust ja uusi vaatenurki,” kirjeldas Maret Sarapu teemavalikut. “Mind huvitas, kuidas olla nii kunstis kui ka elus laiemalt loov ja lahendustele suunatud, eksperimenteeriv ning avatud uuele.”

Kuraatorit paelus ka käelise tegevuse maandav roll. „Rakenduskunstide ja käelise tegevuse poole pöördutakse sageli maanduse otsimiseks. Nn kätega mõtlemine aitab intuitiivselt jõuda lahendusteni, mis ei pruugi verbaalses või abstraktses mõtlemises esile tulla,“ sõnas ta.

Näitusele valitud loojaid ühendab tema sõnul mängulisus ja katsetamisjulgus, aga ka värske ning hooliv pilk materjalile ja selle elukaarele. Samuti on kuraatori sõnul palju tunda muret kestlikkuse ja selle pärast, kuidas hoida inimest ning tema vaimset tasakaalu.

Näitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ on Kai kunstikeskuses avatud 5.10.2024–16.02.2025. Kai kunstikeskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12–18.

Giiditurid näitusel toimuvad 5.10 algusega kell 12 ja järgmistel kuupäevadel algusega kell 14: 26.10 (koolivaheaja eri!), 9.11, 23.11, 7.12, 11.01, 25.01 ja 15.02.

Rakenduskunsti triennaali saadab ka kirev satelliitprogramm 20 sündmusega, täpsem ülevaade toimuvast siin.

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel esindatud kunstnikud on: Karin Roy Andersson (Rootsi), Riikka Anttonen (Soome), Ieva Baltrėnaitė-Markevičė (Leedu), Sofia Björkman (Rootsi), Per Brandstedt (Rootsi), Vincent Dumay (Rootsi), Signe Fensholt (Taani), Hanne Haukom (Norra), Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė (Leedu), Liisa Hietanen (Soome), Kati Kerstna (Eesti), Lauri Kilusk (Eesti), Karel Koplimets (Eesti), Arja Kärkkäinen (Soome), Krista Leesi (Eesti), Alves Ludovico (Soome), Jennie McMillen (Rootsi), Anda Munkevica (Läti), Kadi Pajupuu (Eesti), Anu Penttinen (Soome), Tiina Puhkan (Eesti), Saara Renvall (Soome), Vilde Rudjord (Norra), Taavi Teevet (Eesti), Margit Terasmees (Eesti), Ketli Tiitsar (Eesti), Linda Vilka (Läti) ning ühise teosega esindatud kunstnikud Ellisif Hals, Yuvia Maini ja Cassius Lambert (Rootsi ja Norra).

Näituse kujundas Kärt Maran ja seadsid üles Tõnu Narro, Mihkel Lember ja Arvi Anderson. Triennaali tänavuse graafilise disaini autor on Laura Pappa.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mille eesmärgiks on aidata kaasa aktuaalsete teemadega tegeleva rakenduskunsti arengule. Triennaali korraldamist toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, DHL Express Estonia AS, OnTheGoSystems, Puumerkki, Raitwood ja MULL°.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

20/09/2024

Seekordse Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäituse „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ tunnuskujunduse lõi graafiline disainer Laura Pappa, kes tõstab selles aukohale julguse ja lusti katsetada.

„Seekordse triennaali teemaga seostan paljuski just loomeprotsessi algusetappi, mis disaineri vaatenurgast on tihti ka kõige põnevam osa,“ kirjeldas Laura Pappa oma töö lähtepunkti. „Minu jaoks seostuvad näituse pealkirja ehk konstruktiivsuse õrnade joontega märksõnad nagu katsetamine, ajutisus, muutlikkus, lahenduslikkus, otsingulisus. Kujundusega tahtsingi edasi anda ennekõike otsingulisust ja liikuvust.“

Triennaali kujunduselementides on kasutatud kollaaže näitusele tulevatest töödest, tõstes nõnda esile materjalide, tehnikate ja lähenemisviiside paljususe kaasaegses rakenduskunstis.

„Näitusele jõudnud tööde valik oli tänavu väga põnev ja eklektiline, mistõttu tundus huvitav erinevate tööde ja kujundite sümbioosis kujutamine,“ lisas Pappa.

Laura Pappa on Amsterdamis tegutsev graafiline disainer, kes on hariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias, Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis ning Werkplaats Typografie-nimelises magistriprogrammis Arnhemis.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

06/03/21

Seekordsele triennaalile lõid tunnuskujunduse Marje ja Martin Eelma graafilise disaini büroost Tuumik Stuudio. Kujundus mängib erinevate materjalide ja keskkondade piiride hägustamisega ning kasutab ka fragmente näitusetöödest.

Millega triennaali teema – läbikumavus – teie jaoks eeskätt seostus?
Kihid, aur, vesi. Sukeldumine teistesse materjalidesse. Isegi paralleelmaailmad, mis teinekord mõnest kirjandusteosest või filmist kummitama jäävad, võivad asetseda kihiti, üksteise sees või võrgustikuna. Selleks, et läbikumavus tekiks, peab olema rohkem kui üks keskkond ja need keskkonnad peavad üksteisega kuidagi kokku puutuma, aga ikkagi jääma eraldiseisvaks. Täielik sulandumine kaotab läbikumavuse.

Millest disaini loomine peale hakkas?
Seekordse triennaali kuraatori Stine Bidstrupi nägemus ja esmased vestlused näituse kujunduse autori Kärt Maraniga viisid meid vee kui materjali ja veepeegelduste radadele. Need saidki aluseks seekordse graafika loomisel. Mängisime nende mõtetega ja Kai keskuse asukoht mere ääres aitas kindlasti sellele mängule kaasa. Vesi on ühelt poolt läbipaistev aine, õhust sootuks erinev keskkond. Vee ja õhu piiril ja valguse kaasabil saavad võimalikuks olukorrad, kus vesi on ühel ajal nii läbipaistev kui meie maailma tagasipeegeldav. Vesi võib olla ka üsna dünaamilise olemusega ning siis tekivad liikuvad pildid. Vesi või mõni muu vedelik võib olla ka mingit tooni, aga ikkagi olla suurte sügavusteni läbipaistev.

Kujunduses on kasutatud ka fotosid triennaalile tulevatest töödest.
Triennaali kunstnike tööde kujutamine graafikaga käisikäes käis ka juba esimeste vestluste ajal ideena läbi ja jäi kuidagi väga tugevalt lõpuni välja, seega pidime sobitama need kihid omavahel kokku. Ühelt poolt voolav ja peegeldav pealiskiht, mis lõpuks jäi kasutusse voolava ning auruse kirjana, ning selle all valitud teosed või detailid neist. Kokkuvõtteks võib öelda, et töö valmis tihedas koostöös triennaali tiimiga, laual oli mitmeid kavandeid, mis kõik tegelikult tegelesid üldjoontes sama teemaga, kuid erineval graafilisel moel. Lõpuks jäi sõelale variant, mis kõige laiema ringi mõtteid kõige selgemini väljendas. Veepeegeldusi pole kujunduses enam nii selgesti näha, kuid aurune kumav kiri meenutab siiski algset lainetavat veepinda.

Miks valisite n-ö signatuurtöödeks just need?
Valiku tegemise kriteeriumiteks olid esmalt foto sobivus näituse peateema kirjaga, aurune ja voolav kiri pidi jääma taustal loetav. Iga fotoga seda teha ei olnud võimalik. Lõpuks said valitud need fotod, mille peal kiri kõige paremini töötas.

Triennaali graafilises disainis on kasutatud järgmiste kunstnike teoseid: Wang & Söderström „Lameekraan“, Sandra Vaka „Kannud (mõru sidrun)“, Eeva Käsper “Sulgunud saladus” ja Grethe Sørensen „Lillebælt III“.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

07/10/2020

Kuraator Stine Bidstrup valis välja kunstnikud, kes teevad kaasa 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel. Läbikumavuse fenomeni hakkavad lahkama 24 kunstnikku Põhjamaadest, USAst, Suurbritanniast, Hollandist, Eestist ja Leedust. Eestist valiti osalema seitse kunstnikku.

Taani klaasikunstniku, kunstiajaloolase ja õppejõu Stine Bidstrupi sõnul iseloomustab valitud kunstnikke tugev kontseptuaalne lähenemine, mängulisus ja valmisolek katsetada. “Saab näha nii päris uusi kui ka hiljuti valminud teoseid, mis ühendavad endas kujutava kunsti, rakenduskunsti ja disaini valdkonnad,” sõnas kuraator Stine Bidstrup.

“Triennaali peateemaks olevat läbikumavust käsitletakse mitme nurga alt – läbikumavus kui läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahel olev mitmetähenduslik ala, selle ilmingud keelekasutuses, poliitikas ja mujal,” kirjeldas kuraator.

Näitusel saavad esindatud olema erinevad valdkonnad, tehnikad ja materjalid: klaas, keraamika, põletamata savi, tekstiil, rõivad, fotograafia, skulptuur, installatsioon, ehted, kootud kangas, video, mööbel, 3D-printimine ja digitaalne disain.

Eestist valiti järgmisel aastal toimuvale Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusele Linda Aasaru, Eeva Käsper, Sandra Kosorotova, Julia Maria Künnap, Eve Margus-Villems, Helena Tuudelepp ja Hanna-Maria Vanaküla.

Teised valitud kunstnikud (tähestikulises järjekorras) on: Andrew Bearnot (USA), Phoebe Cummings (Suurbritannia), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Shari Mendelson (USA), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Anne Vibeke Mou (Taani/Suurbritannia), Sandra Vaka (Norra), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).

8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus pealkirjaga “Kumab läbi” avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

18/06/2020

Järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali kuraatoriks saab Taani klaasikunstnik ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup, kelle pakutud kontseptsioon keskendub läbikumavuse fenomenile kaasaegses kunstis ja ühiskonnas laiemalt. 8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021.

Stine Bidstrupi kuraatorikontseptsiooni keskmes olev läbikumavuse idee saab aluseks triennaali peanäitusele “Kumab läbi”, kus teeb kaasa paarkümmend kunstnikku. Neljandik neist valitakse välja Eesti kunstnike seast, selle tarvis teeb kuraator suvel Eestisse ka stuudiovisiite.

Triennaali peakorraldaja Merle Kasoneni sõnul võlus välja valitud kontseptsiooni puhul, et teema võimaldab suhestumist erinevatel rakenduskunsti valdkondadel, ent samuti selle laiem ühiskondlik kõlapind. “Nagu Stine välja tõi, siis olenevalt kontekstist võib läbikumavus paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat,” selgitas Merle Kasonen.

Näiteks viitab Stine Bidstrupi sõnul laialdane klaasi kasutamine ja läbipaistvuse taotlemine kaasaegses linnakeskkonnas võimule ja majanduslikule jõukusele ning läbipaistvus võrdsustatakse avatusega. Samas võib selle taga – olgu siis arhitektuuris või poliitikas –, olla hoopis soov midagi varjata. “Sisse ja välja vaatamine ei toimu alati võrdsetel tingimustel – väline läbipaistvus võib endas peita kinniseid võimustruktuure ning hierarhiaid. Ka läbipaistmatus võib olla väärtus ning vahel lausa hädavajalik,” selgitab Stine Bidstrup, kes soovib oma kuraatorinäitusel keskenduda nende kahe ala vahele ehk läbikumavusele.

Taani klaasikunstnik, kunstiajaloolane ja õppejõud Stine Bidstrup uurib oma loomingus optilisi fenomene ning tõlgendab ja loob klaasskulptuuride, -installatsioonide ning videote kaudu utoopilisi arhitektuurseid visioone. Teda huvitab taju, konteksti ja vaatenurga mõju visuaalse info mõistmisele ning ka see, kuidas inimese silm ja aju tegelevad pidevalt ümbritseva määratlemise ja mõtestamisega.

Bidstrup on lõpetanud Rhode Islandi disainikooli ja Taani Kuningliku Kunstiakadeemia disainikooli ning kunstiajaloo eriala Kopenhaageni Ülikoolis. Ta on õpetanud nii Taanis kui ka mujal riikides. Bidstrupi stuudio asub Kopenhaagenis, klaasi käib ta puhumas Rootsis. Teda esindavad Helleri galerii New Yorgis ja FUMI galerii Londonis.

8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali sümboolikaga katalooge, kotte ja märkmikke saab nüüdsest osta ka kodulehe kaudu. Lisaks on tooted müügil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aadressil Lai 17, Tallinn.

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali kataloogis on toodud kõik peanäitusele “Ajavahe. Time Difference” valitud tööd koos kirjelduse ja fotomaterjaliga. Samuti leiab sealt triennaali programmi kuulunud seminari ettekannete kokkuvõtted ning ülevaate triennaali lisaprogrammist. Kataloog on eesti ja inglise keeles ning maksab 20 eurot.

Spetsiaalselt seekordse triennaali jaoks disainitud puuvillase koti autoriks on Nulku by Kristiina Nurk. Kahes pikkuses sangadega kott on mahukas ning sobib hästi nii randaminekuks kui ka arvutikandmiseks. Valida saab nelja mustri vahel. Kott maksab 30 eurot.

Triennaali tunnusgraafikaga vihik sobib hästi visandite ja märkmete tegemiseks. Valida on kahe erineva kaanekujunduse vahel. Vihik on köidetud õmblusega, lehekülgi on 64. Sisulehed on valged, nurgad ümardatud. Vihik maksab 6 eurot.

Lisaks on müügil 2012. aastal toimunud 6. Tallinna rakenduskunsti triennaali “Kogumise kunst” kataloog, hind 10 eurot.

E-poodi ostma pääseb siit. Lisaks saab tooteid käega katsuda ja osta Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumist (Lai 17, Tallinn), mis on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11-18.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

Sel nädalal täidab rakenduskunst ja disain paljud Tallinna muuseumid, galeriid ja kohvikud – avatakse triennaali peanäitus ja 15 satelliitprogrammi sündmust.

Rahvusvaheline kunstifestival peegeldab tänavu ajaga seotud dilemmasid ja ärgitab heitma kõrvalpilku meie igapäevasele tormlemisele.

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus “Ajavahe. Time Difference” avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (Lai 17, Tallinn) reedel, 21. aprillil kell 18. Näitusel on väljas 49 tööd kunstnikelt 19 riigist. Näha saab keraamikat, ehte-, klaasi-, tekstiili- ja sepakunsti, aga ka videot ja suuremahulisi installatsioone.

“Pealiskaudsus ja pidev kiirustamine ühelt poolt, tehnoloogia areng, efektiivsus ja mugavus teiselt poolt – kõik see mõjutab ka teemasid, mis kunstnikke käivitavad,” kommenteeris näitusel esindatud töid peakorraldaja Merle Kasonen. “Mustvalgete hinnangute asemel võiks näituse külastamine tuletada meelde ajataju subjektiivsust ja seda, et aja kulgemise tempo ja tähenduse panevad paika meie enda valikud ja väärtussüsteem.”

Näitust saab vaadata ka koos giidiga. Esimesed giidituurid toimuvad laupäeval, 22. aprillil kell 11 (eesti keeles) ja 16 (inglise keeles) ning pühapäeval, 23. aprillil kell 12 (vene keeles). Giidituuril osalemiseks tuleb osta näitusepilet, ringkäik kestab umbes tunni.

Laupäeval, 22. aprillil on kõik huvilised oodatud kohtuma näitusel esindatud kunstnikega. Kohtumine toimub kell 12–15 Tornide väljakul asuvas Loewenschede tornis (tuntud ka kui Asuurkeraamika torn, aadress Kooli 7).

Peanäitusele lisaks on triennaalil ka mahukas lisaprogramm. Ainuüksi sel nädalal avatakse 10 isiku- ja grupinäitust, lisaks põnevad heli- ja osalusinstallatsioonid, Tallinna kohvikuid hõlmav klaasikunsti projekt, seminar kunsti kommunikatsioonist jm. Tutvu avanädalavahetuse tiheda programmiga täpsemalt siit.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali kava on nüüdsest kõigile tutvumiseks avalik. Peanäituse kõrval kuulub sinna ka rakenduskunsti kommunikatsioonile pühendatud seminar, mahukas satelliitprogramm, publiku kohtumised kunstnikega ja giidituurid.

Triennaali peanäitus “Ajavahe. Time Difference” avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 21. aprillil ja see jääb avatuks 23. juulini. Näitusel on väljas 49 tööd 19 riigi kunstnikult. Rahvusvaheline žürii valis need välja 256 konkursile saadetud töö seast. Esindatud on keraamika, ehte-, klaasi-, tekstiili- ja sepakunst, traditsioonilisemate väikevormide kõrval ka videomeedium ja suuremad installatsioonid.

Triennaali avapäeval ehk 21. aprillil toimub kinos Sõprus rakenduskunstide kommunikatsioonile pühendatud seminar, kuhu saab juba ka registreeruda. Samuti saab publik triennaali ajal kohtuda kunstnikega ja osaleda juhendatud ringkäikudel.

Satelliitprogrammi kuulub 26 näitust, performance’it ja installatsiooni, toimumiskohaks galeriid, kohvikud, avatud stuudiod ja muud põnevad paigad üle Tallinna. Satelliitprogramm läheb lahti juba märtsi lõpus ja kestab augusti alguseni välja.

7. Tallinna rakenduskunsti triennaal loodab aidata kaasa probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti ja disaini arengule ning soovib seda tutvustada võimalikult laiale publikule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.
Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali graafilise identideedi autorid on Marje ja Martin Eelma Tuumik stuudiost. Nad leidsid aega vastata paarile küsimusele ja avada tagamaid, miks Triennaal just nimelt sellise tunnusgraafika sai. Ning jagavad ka oma lemmikuid visuaalidest.

Tallinna rakenduskunsti triennaali visuaal on värviline ja silmatorkav, aga miks just selline? Kas selle taga on mingi lugu? Millest te inspiratsiooni saite?

Visuaali loomisel lähtume sisust ehk triennaali puhul siis teemast “Ajavahe. Time Difference.” Kui saime esimese lähteülesande/briifi, siis seal oli näitena juttu Itaalia ehtekunstniku Giovanni Corvaja aastatepikkusest ennastsalgavast ja tervet (tänapäevast) mõistust eiravast Kuldvillaku projektist, kus kunstnik loob karusnahku meenutavaid kullast rituaalseid esemeid. Esemed, mis koosnevad kuldtraadist, mille läbimõõt vaid 1/5 inimese juuksekarvast ning käega katsudes on pehmed nagu karusnahk. See võttis lihtsalt hingetuks ja pani mõtlema, kui erinev võib olla inimeste jaoks aeg. Triennaali teema kõnetas meid, aja käsitlus on me endi jaoks ka aktuaalne. Lisaks kangastusid mälupildid minevikust, mis on siiani meeles ja teemaga haakusid: kui Marje õppis Tartus ja pidevalt Tallinna ja Tartu vahet sõitis rongi-bussiga, siis pimedas öös rippusid ainult valgustatud aknad ja seal taga olid alati lood, aga 90 km/h mööda kihutades ja mitte peatudes ja paigale jäädes ei saanud neid kunagi teada.

Visuaali loomisel kujutlesime aja kulgu, kuidas me erinevate tempode juures tajume asju erinevalt, kui palju on võimalik erinevate tempode juures süveneda – suuri asju märkad kiiremini liikudes, detaile aeglasemalt liikudes. Kui tempo on pealesunnitud (teistsugune, kui sulle loomuomane või mingiks tegevuseks vajalik), siis tekivad nihked/nihestused, st sa näed küll ümbritsevat, aga see paistab sulle teisena, su reaalsustaju on nihkes. Sinu enda seisund muudab seda, millisena sa maailma näed.

Alguses mängisime värviliste pindadega, neid suuremateks ja väiksemateks jagades, püüdsime kiirust ja aeglust anda edasi eri värvi ja eri suuruste pindadega, tekitasime piirkondi, kus on rohkem või vähem infot koondunud. Sealt edasi kasutasime programmijuppi – mis töötas selliselt, et võisid tahvelarvutit raputada, keerata, teha muid liigutusi ja ette ei teadnud, mis ekraanil värvide ja kujunditega juhtub. Tekkisid värvide ja kujundite nihked, programm ajas reaalsuse segi, täiesti teistsugune maailm tekkis. Meile meeldis, see haakus hästi kiiruse ja aegluse teemaga, aja kuluga.

Tuumik on oma valdkonnas tuntud ja nõutud tegija – te saate endale kindlasti ise koostööpartnereid valida. Mis teid rakenduskunsti triennaaliga koostööd tegema inspireeris?

Meile on alati number üks tähtsusega see, milliste inimestega hakkame tööd tegema ja kas asi ise, mida tegema on vaja hakata, on oluline ja vajalik ehk kas sellel asjal üldse on mõtet. See peab meie maailmavaatega klappima. Ja asja sisu või kontseptsioon on meile hästi oluline visuaali loomisel. Valdkonna osas me piiranguid ei sea, see ei pea olema tingimata kultuur, kuigi see valdkond on meile südamelähedane. Oluline on, et endal oleks põnev teha seda tööd. Me ei taha ennast korrata ja püüame vältida seda, et endal hakkaks igav. Püüame leida selliseid projekte, mille sarnaseid me varem pole teinud, sellist suurt kunstisündmust me pole varem teinud. See info rahvusvahelisus paelub siin. Osalejad on kindlasti väga põnevad, niimoodi tööd tehes me saame palju rohkem ja süviti asjaga tutvuda, kui lihtsalt näitustel käies. See teeb selle asja nii toredaks, et me saame tööd tehes ise palju asju teada.

Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

 

Anu Almik