06/03/21
Seekordsele triennaalile lõid tunnuskujunduse Marje ja Martin Eelma graafilise disaini büroost Tuumik Stuudio. Kujundus mängib erinevate materjalide ja keskkondade piiride hägustamisega ning kasutab ka fragmente näitusetöödest.
Millega triennaali teema – läbikumavus – teie jaoks eeskätt seostus?
Kihid, aur, vesi. Sukeldumine teistesse materjalidesse. Isegi paralleelmaailmad, mis teinekord mõnest kirjandusteosest või filmist kummitama jäävad, võivad asetseda kihiti, üksteise sees või võrgustikuna. Selleks, et läbikumavus tekiks, peab olema rohkem kui üks keskkond ja need keskkonnad peavad üksteisega kuidagi kokku puutuma, aga ikkagi jääma eraldiseisvaks. Täielik sulandumine kaotab läbikumavuse.
Millest disaini loomine peale hakkas?
Seekordse triennaali kuraatori Stine Bidstrupi nägemus ja esmased vestlused näituse kujunduse autori Kärt Maraniga viisid meid vee kui materjali ja veepeegelduste radadele. Need saidki aluseks seekordse graafika loomisel. Mängisime nende mõtetega ja Kai keskuse asukoht mere ääres aitas kindlasti sellele mängule kaasa. Vesi on ühelt poolt läbipaistev aine, õhust sootuks erinev keskkond. Vee ja õhu piiril ja valguse kaasabil saavad võimalikuks olukorrad, kus vesi on ühel ajal nii läbipaistev kui meie maailma tagasipeegeldav. Vesi võib olla ka üsna dünaamilise olemusega ning siis tekivad liikuvad pildid. Vesi või mõni muu vedelik võib olla ka mingit tooni, aga ikkagi olla suurte sügavusteni läbipaistev.
Kujunduses on kasutatud ka fotosid triennaalile tulevatest töödest.
Triennaali kunstnike tööde kujutamine graafikaga käisikäes käis ka juba esimeste vestluste ajal ideena läbi ja jäi kuidagi väga tugevalt lõpuni välja, seega pidime sobitama need kihid omavahel kokku. Ühelt poolt voolav ja peegeldav pealiskiht, mis lõpuks jäi kasutusse voolava ning auruse kirjana, ning selle all valitud teosed või detailid neist. Kokkuvõtteks võib öelda, et töö valmis tihedas koostöös triennaali tiimiga, laual oli mitmeid kavandeid, mis kõik tegelikult tegelesid üldjoontes sama teemaga, kuid erineval graafilisel moel. Lõpuks jäi sõelale variant, mis kõige laiema ringi mõtteid kõige selgemini väljendas. Veepeegeldusi pole kujunduses enam nii selgesti näha, kuid aurune kumav kiri meenutab siiski algset lainetavat veepinda.
Miks valisite n-ö signatuurtöödeks just need?
Valiku tegemise kriteeriumiteks olid esmalt foto sobivus näituse peateema kirjaga, aurune ja voolav kiri pidi jääma taustal loetav. Iga fotoga seda teha ei olnud võimalik. Lõpuks said valitud need fotod, mille peal kiri kõige paremini töötas.
Triennaali graafilises disainis on kasutatud järgmiste kunstnike teoseid: Wang & Söderström „Lameekraan“, Sandra Vaka „Kannud (mõru sidrun)“, Eeva Käsper “Sulgunud saladus” ja Grethe Sørensen „Lillebælt III“.
7. Tallinna rakenduskunsti triennaali sümboolikaga katalooge, kotte ja märkmikke saab nüüdsest osta ka kodulehe kaudu. Lisaks on tooted müügil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aadressil Lai 17, Tallinn.
