pp/kk/e.l.e.l.

10/01/2025

Leedu tekstiilikunstnik ja uurija Ieva Baltrėnaitė-Markevičė räägib intervjuus moekunstnik Karl Joonas Alamaale, et meie emade ja vanaemade rõivakapid peidavad endas ootamatuid lugusid. Intervjuu ilmus esmalt ajalehes KesKus (detsember 2024).

Ieva Baltrėnaitė-Markevičė on omamoodi rõivalausuja, kes on ette võtnud Leedu naiste rõivakappide sisu ning kaardistanud nendega seotud mälestusi 1940-ndatest 1970-ndateni. Ihaldusväärse ja igapäevase ning luksusliku ja argise sopistusi uuriva Baltrėnaitė-Markevičė doktoritööl põhinevat loomingut saab veebruari keskpaigani näha Kai kunstikeskuses avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel.
Seal on väljas riided, mille saamislood ja järelelu jutustavad põnevaid lugusid nende kandjatest ning toonasest elukorraldusest, näidates, kuidas olenemata ajast on inimesed end siiski loovalt riietanud. Kunstniku kollektsiooni jõudnud riiete hulgas on nii nelikümmend aastat kantud kulumismärkideta pühapäevakleit kui ka pulmakleit, mis on tehtud Siberist tagasitoodud kangast.

Karl Joonas Alamaa (KJ.A): Sa oled oma taustalt tekstiilikunstnik, kuidas sa leidsid tee mälu ja rõivastega seotud mälestuste uurimiseni?
Mälu ja mälestused ning rõivastega seotud lood on mulle huvi pakkunud lapsest saati. Toona ma muidugi ei mõistnud, et midagi sellist võib viia justkui millegi tõsise nagu näiteks kunstini. Oma bakalaureuseõpingute ajal hakkasin kasutama juba valmisolevaid rõivaid uute tehnikate katsetamiseks või materjalide loomiseks, tagantjärele saan aru, et sel ajal tegin ma seda intuitiivselt, kuid see aitas mul leida mulle sobiva töötegemisviisi.
Mu esimene suuremamahuline loovuurimus rõivaste ja mälu teemal oli mu magistritöö. Selle jooksul uurisin oma ema, vanaema, vanavanaema ning iseenda rõivaid. Täpsemalt, ma valisin iga naise kapist ühe rõivaeseme ning need riided rääkisid nii palju! Iga rõivaese muutus selle inimese elu ja elatud aja kõnekaks tunnistajaks.

KJ.A: Rõivaid, eriti argirõivaid, pole kunagi eriliseks uurimisteemaks ja kogumisväärseteks esemeteks peetud, kuid sa oled nüüd oma doktoritöö raames suutnud koguda kokku märkimisväärse kollektsiooni. Miks sulle tundub nende argirõivastega seotud lugude talletamine oluline?
Ma arvan, et sellest rääkima hakates on oluline see, et ma ei ole taustalt rõivaste tegija või moelooja ehk ma vaatlen neid teise nurga alt. Teise ringi rõivad on mulle alati kõige rohkem huvi pakkunud. Juba väiksena oli mu üks lemmiktegevusi külastada üht suurt teise ringi poodi ning mõtiskleda seal nähtud asjadest. Mu magistritöö andis lõpuks tugevama tõuke, et seda teemat loovuurimuse vormis sügavamaks ajada.
Ma tulen tavalisest perest. Ning nähes, kui palju riided ka minu pere naiste kappides rääkida suudavad, tahtsin ma seda teemat laiendada ka teiste naisteni, olenemata nende inimeste taustast ja sotsiaalsest kuuluvusest. Ja seetõttu ma tunnengi, et kuna tegu on meie varjatuma ja vaiksema ajalooga, ongi seda vajalik uurida. Enamik meie ajaloost on kirjutatud meeste poolt ning meestest, ja tihtipeale siis, kui naisi on mainitud, on neid kirjeldatud kui meeste aksessuaare. Rõivaste ajalugu on veider ja hall ala, kus on palju õppida ning talletada naiste endi kohta.

KJ.A: Su töö “Töödeldud/töötlemata kollektsiooni saladused“ Kai kunstikeskuses on mõistagi väga uurimuspõhine, aga oled sa oma loomingus vahel ka ise lugude loojaks?
See on hea küsimus. Oma viimatise töö raames polnud ma väga võimeline ise lugusid looma, pigem neid jutustama. Ja selline uurimuspõhine loojutustuslik lähenemine sobib mulle vast kõige paremini.
Kuid tõele au andes naudin ma väga intuitiivsemat loomeprotsessi, mis ei lähe kokku sellise teadusliku meetodiga. Ja ma tegelikult loodan ja soovin, et tulevikus saaksin rohkem sellise loominguga tegeleda – või kombineerida neid kahte rohkem.

KJ.A: Oled öelnud, et raamat “The Dress Detective“ inspireeris sind samamoodi end rõivadetektiiviks kutsuma. Kuid erinevalt 19. sajandi riietest, millel see raamat põhineb, otsustasid sa fookusesse võtta eelmise sajandi keskpaiga argirõivaid, mis andis sulle võimaluse ka paljude rõivaste kandjate ja omanikega päriselt kokku saada ning suhelda. Millal ja kuidas tekkis sul see äratundmine rõivadetektiiviks olemisega seoses?
Ma hakkasin end uurijana määratlema riidedetektiivina doktorantuuri esimesel aastal. Mul oli tol ajal kolm erinevat loengut sellest, mis on loovuurimus. Kõik nad olid sisuliselt erinevad. See oli ühtaegu huvitav, aga samas parajalt kaootiline. Üks õppejõud, Marquard Smith esitas meile ühes loengus küsimuse: “Millised uurijad me tahame olla? Kas me oleme nagu Sherlock Holmes või nagu Scooby-Doo?“ See üllatas, vaimustas ja tekitas ühtaegu suurt huvi. Hiljem, lugedes eelmainitud raamatut, otsustasin, et minust saab riidedetektiiv. See polnud mitte ainult pealkiri, mille ma olin endale välja mõelnud, vaid ka tiitel, mis peegeldas tunnet, mis mind valdas, kui otsisin vanu Leedu naiste riideid aastatest 1940–1970.

KJ.A: Kui palju aga tänapäeva rõivaste uurimine ja nendega seotud kontekst sind huvitab?
Ma olen väga huvitatud tänapäeva rõivastest, kuid rõivastega seotud kontekst tänapäeval on muutunud väga palju. Lisaks on meil ka liiga palju riideid. Ma ei soovi uusi riideid teha ega usu ka, et kunagi neid teen. Kuid sarnases loovuurimuslikus vormis pakuks mulle nende uurimine huvi küll.

KJ.A: Mida sa arvad juba praegu tänapäeva rõivaesemete koguma hakkamisest? Võib tunduda, et vaatamata olemasolevate riiete tohutust kogusest on raskem ka nende väärtust hinnata.
Mulle tundub, et me ei peaks tahtlikult koguma. Riided või asjad, mida tasub hoida, tulevad välja loomulikult. Tavaliselt on need asjad meie jaoks sentimentaalse tähendusega või väga käepärased ja praktilised.
Praegune kõrge tarbimise tase ütleb meile vaid seda, et me rahuldame oma praegust vajadust, mõtlemata tulevikule ja planeedile. Ka moemaailmal on siin oluline roll. Kui ühe rõiva pikaajaline kandmine muutub moekamaks kui igal hooajal uue ostmine, siis arvan, et oleme jõudnud teadvuse ajastusse.

KJ.A: See ütleb ka midagi riigikorra kohta. Oma doktoritöös mainisid, kuidas prantsuse leedukatelt, kelle rõivaid samuti uurisid, oli palju keerulisem midagi samast ajajärgust leida kui näiteks samal ajal Leedus elanud leedu naistelt. Et nendel Pariisi leedukatel ei olnud ka ilmselt vajadust hoida ja parandada ühte rõivast aastaid järjest.
Jah, see on väga hea tähelepanek. Prantsuse leedulastel ei olnud tõesti sellist vajadust mitte ainult pikki aastaid kanda üht rõivast, vaid ka hoida seda siiani. Võib-olla on meie soov säilitada ja koguda pärit ka meie vaesest minevikust, mis puudutab ka meie riigi ajalugu.

KJ.A: Kas võrdluse loomiseks just Prantsusmaa valimine Leedu kõrvale oli seotud kuidagi Prantsusmaa traditsioonilise moekeskuseks olemisega?
Osalt küll.

KJ.A: Kuid oli see su idee algusest peale või tekkis see hiljem alles residentuuri minnes?
Idee selline võrdlus tekitada tekkis uurimistöö jooksul. Doktorantuuri teisel aastal intervjueerisin ma palju leedukaid, kes elasid Leedus aastatel 1940–1970, või nende lapsi, ning neist intervjuudest jäi mulle kõlama palju sellist, mis oli seotud suure kitsikusega.
Elu okupeeritud Leedus tundus uskumatult ebaõiglane, lihtsalt öeldes halb. Kuid mis oli huvitav, mitte ükski nendest, keda ma intervjueerisin, ei viidanud möödanikule kui halvale ja vaeselt elatud ajale.
Olles sündinud 1990-ndatel ei olnud mul võimalik muidugi ise aega 40-ndatest 70-ndateni kogeda ning vast ka seetõttu on mu arusaam vaesusest ja luksusest üsna erinev. Seega otsisin mingit kardinaalset võrdlusmomenti, kohati ka selleks, et saada iseenda tunnetele kinnitust. See oli see moment, kui ma otsustasin minna Pariisi residentuuri ja leida sealt leedu naisi, kes samal perioodil seal elasid.

KJ.A: Su kollektsioon on väga unikaalne Leedus, nii põhjalikult pole selle perioodi igapäevariideid Leedus arhiveeritud. Su kogutud rõivad ja nendega kaasnevaid lugusid on veel võimalik talletada, sest inimesed, kes neid kandsid või mäletasid, on loodetavasti veel elus. Kui tagasi mõtled, siis millised neist lugudest sulle ehk kõige ootamatumad ja huvitavamad olid?
Mu kollektsioonis on üks kleit, mis on õmmeldud sinisest kangast, mis on toodud tagasi Siberist ja see pole lihtsalt tavaline kleit, vaid see on 1957. aastal kantud pulmakleit. On veel üks kleit, mille lugu on minu jaoks väga huvitav, sest seda kandis tollases Kupiškise rajoonis elanud naine ja ta kandis seda kõikidel pühadel ja pühapäeviti. See on näide absoluutsest jätkusuutlikkusest kanda ühte rõivast peaaegu 40 aastat ja riietuda sellega nii talvel kui ka suvel ning hetkel on see veel ideaalses seisukorras ning praktiliselt kulumismärkideta. Seda võiks keegi kanda ka praegu.
Minu lemmiklugu on ühest väikesest mustast kleidist, mille omanik on Ramutė Navasaitienė. Ramutė on lõpetanud Vilniuse Kunstiakadeemia, tolleaegse kunstiinstituudi, tootedisaini erialal. Ta on kogu oma elu olnud tootedisainer. See kleit oli tema koolilõpukleit, mis on valmistatud meeste ülikonna voodrist. Kunagi saatsid lähedased Ameerikast lahkunud perekonnaliikme matuseks kaks meesteülikonda, et aidata peret matusekulude katmisel. Nad andsid ühe ülikonna tasuks hauakivi meisterdanud mehele. Teine ülikond jäi perekonnale ning see tundus liiga suur luksus kogu see ülikond lihtsalt isale jätta. Nii eemaldas ema voodri ja õmbles oma mehe ülikonnale nõukogude ebakvaliteetsest kangast uue voodri. Ja tolle ameerika ülikonna voodrist tegi ta tütrele lõpukleidi, millele on ka hulk vasteid sarnaste aastate Vogue’idest. See pidi sel ajal väga moes olema. Ja see on väga hästi vastu pidanud ka tänapäevani. See on aastast 1961.

KJ.A: Mis sind tavaliselt uurima asudes käivitab?
Tavaliselt alustan tundega. Ja tihtipeale on vaja ka midagi muud, millele pühenduda. Õpingutele pühendumine on projektile tegelikult suureks abiks. Praegu olen rentinud stuudio. Võtan seda ka kui kohustust, sest pean üüri maksma. Nii et ma pean seda ruumi kasutama. Aga ma arvan, et kunstis on väga oluline lähtuda sellest, mis on sulle isiklikult oluline ja huvitav.
Ma mõtlen alati sellele, et võin iga hetk surra. See aitab mul asjadele rõõmsamalt ja lihtsamalt vaadata, sest sel hetkel saan aru, et minu aeg siin on ajutine ja ebahuvitavate asjadega tegelemine ei ole seda väärt.

KJ.A: Ja oled sa mõelnud ka, mida edasi, mis järmised sammud oleks?
Praegu tahan lasta endal luua ilma liigselt mõtlemata. Luua veidi vabamalt. Kasutada seda aega soiku jäänud ideede elluviimiseks. Praegu ei taha ma uue projekti peateemat avaldada, sest see on mu jaoks veel liiga tundlik.
Aga olen kirjutanud Leedu kultuurinõukogule taotluse üheaastase stipendiumi saamiseks, et saada kindlam jalgealus uue uurimistööga tegelemiseks. Kui ma toetust ei saa, siis luban endal enesetundest rohkem luua ja veidi kauem loomingulises kaoses olla.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

15/05/2024

Tallinna rakenduskunsti triennaalile kandideeris sel korral rekordiliselt 470 kunstnikku või kunstnike gruppi. Nende seast valiti välja 28, kelle teoseid saab näha Kai kunstikeskuses oktoobris avataval näitusel „Konstruktiivsuse õrnad jooned“. Kuni mai lõpuni on jätkuvalt oodatud sooviavaldused liitumaks triennaali satelliitprogrammiga.

Näituse kuraator Maret Sarapu sõnul andis sedavõrd aktiivne osavõtt hea ülevaate sellest, mis hetkel Põhjamaade ja Balti riikide kunstiväljal aktuaalne. „Silma jäi põnev materjaliotsing, aeganõudvate tehnoloogiate kasutamine, unustatud või põlatud materjalidele uute kasutusviiside leidmine,“ kommenteeris Sarapu. Kõige rohkem laekus konkursile installatiivseid teoseid, palju oli ka tekstiili või muid kiududest teoseid.

Rakenduskunsti triennaali peanäitusele valiti oma teostega 28 autorit või autorite gruppi, kelle käsitlus konstruktiivsusest intrigeeris kuraatorit enim. Valitud kunstnikud (tähestikulises järjekorras) on: Karin Roy Andersson (Rootsi), Riikka Anttonen (Soome), Ieva Baltrėnaitė-Markevičė (Leedu), Sofia Björkman (Rootsi), Per Brandstedt (Rootsi), Vincent Dumay (Rootsi), Signe Fensholt (Taani), Hanne Haukom (Norra), Liisa Hietanen (Soome), Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė (Leedu), Kati Kerstna (Eesti), Lauri Kilusk (Eesti), Karel Koplimets (Eesti), Arja Kärkkäinen (Soome), Krista Leesi (Eesti), Alves Ludovico (Soome), Jennie McMillen (Rootsi), Anda Munkevica (Läti), Kadi Pajupuu (Eesti), Anu Penttinen (Soome), Tiina Puhkan (Eesti), Saara Renvall (Soome), Vilde Rudjord (Norra), Taavi Teevet (Eesti), Margit Terasmees (Eesti), Ketli Tiitsar (Eesti), Linda Vilka (Läti) ning ühise teosega esindatud kunstnikud Ellisif Hals, Yuvia Maini ja Cassius Lambert (Rootsi ja Norra).

Sel korral olid peanäituse konkursist oodatud osa võtma kunstnikud Balti- ja Põhjamaadest. Kõige aktiivsemat huvi näitasid üles soomlased, kust laekus 118 osalemissoovi. Eestist tuli 102, Rootsist 81, Norrast 64, Lätist 40 ja Leedust 39 osalussoovi. Tagasihoidlikum oli huvi Taanist ja Islandist ning mitmel juhul oli kunstnike gruppides liikmeid mitmest riigist.

Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ toimub Kai kunstikeskuses 5. oktoobrist 2024 kuni 16. veebruarini 2025.

Tavapäraselt saadab rakenduskunsti triennaali peanäitust ka mahukas satelliitprogramm, kuhu kuuluvad näitused, installatsioonid, performance’id ja muud ettevõtmised, mis haakuvad triennaali teemaga ja aitavad rakenduskunstile laiemat tähelepanu tõmmata.

Infot satelliitprogrammi sobivate tegevuste kohta oodatakse 31. maini 2024, osalemissoovist teada andmiseks tuleks ära täita vorm siin.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mille eesmärgiks on aidata kaasa aktuaalsete teemadega tegeleva rakenduskunsti arengule.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

07/10/2020

Kuraator Stine Bidstrup valis välja kunstnikud, kes teevad kaasa 8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusel. Läbikumavuse fenomeni hakkavad lahkama 24 kunstnikku Põhjamaadest, USAst, Suurbritanniast, Hollandist, Eestist ja Leedust. Eestist valiti osalema seitse kunstnikku.

Taani klaasikunstniku, kunstiajaloolase ja õppejõu Stine Bidstrupi sõnul iseloomustab valitud kunstnikke tugev kontseptuaalne lähenemine, mängulisus ja valmisolek katsetada. “Saab näha nii päris uusi kui ka hiljuti valminud teoseid, mis ühendavad endas kujutava kunsti, rakenduskunsti ja disaini valdkonnad,” sõnas kuraator Stine Bidstrup.

“Triennaali peateemaks olevat läbikumavust käsitletakse mitme nurga alt – läbikumavus kui läbipaistvuse ja läbipaistmatuse vahel olev mitmetähenduslik ala, selle ilmingud keelekasutuses, poliitikas ja mujal,” kirjeldas kuraator.

Näitusel saavad esindatud olema erinevad valdkonnad, tehnikad ja materjalid: klaas, keraamika, põletamata savi, tekstiil, rõivad, fotograafia, skulptuur, installatsioon, ehted, kootud kangas, video, mööbel, 3D-printimine ja digitaalne disain.

Eestist valiti järgmisel aastal toimuvale Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitusele Linda Aasaru, Eeva Käsper, Sandra Kosorotova, Julia Maria Künnap, Eve Margus-Villems, Helena Tuudelepp ja Hanna-Maria Vanaküla.

Teised valitud kunstnikud (tähestikulises järjekorras) on: Andrew Bearnot (USA), Phoebe Cummings (Suurbritannia), Erin Dickson (Suurbritannia), Ditte Hammerstrøm (Taani), Heidi Bach Hentze (Taani), Helen Lee (USA), Jiyong Lee (USA), Shari Mendelson (USA), Reinoud Oudshoorn (Holland), Julija Pociute (Leedu), Anne Vibeke Mou (Taani/Suurbritannia), Sandra Vaka (Norra), Sissi Westerberg (Rootsi), Karlyn Sutherland (Suurbritannia), Grethe Sørensen (Taani) ja Wang & Söderström (Rootsi/Taani).

8. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus pealkirjaga “Kumab läbi” avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.

Anu Almik