pp/kk/e.l.e.l.

20/09/2024

Seekordse Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäituse „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ tunnuskujunduse lõi graafiline disainer Laura Pappa, kes tõstab selles aukohale julguse ja lusti katsetada.

„Seekordse triennaali teemaga seostan paljuski just loomeprotsessi algusetappi, mis disaineri vaatenurgast on tihti ka kõige põnevam osa,“ kirjeldas Laura Pappa oma töö lähtepunkti. „Minu jaoks seostuvad näituse pealkirja ehk konstruktiivsuse õrnade joontega märksõnad nagu katsetamine, ajutisus, muutlikkus, lahenduslikkus, otsingulisus. Kujundusega tahtsingi edasi anda ennekõike otsingulisust ja liikuvust.“

Triennaali kujunduselementides on kasutatud kollaaže näitusele tulevatest töödest, tõstes nõnda esile materjalide, tehnikate ja lähenemisviiside paljususe kaasaegses rakenduskunstis.

„Näitusele jõudnud tööde valik oli tänavu väga põnev ja eklektiline, mistõttu tundus huvitav erinevate tööde ja kujundite sümbioosis kujutamine,“ lisas Pappa.

Laura Pappa on Amsterdamis tegutsev graafiline disainer, kes on hariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias, Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis ning Werkplaats Typografie-nimelises magistriprogrammis Arnhemis.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.

06/03/21

Seekordsele triennaalile lõid tunnuskujunduse Marje ja Martin Eelma graafilise disaini büroost Tuumik Stuudio. Kujundus mängib erinevate materjalide ja keskkondade piiride hägustamisega ning kasutab ka fragmente näitusetöödest.

Millega triennaali teema – läbikumavus – teie jaoks eeskätt seostus?
Kihid, aur, vesi. Sukeldumine teistesse materjalidesse. Isegi paralleelmaailmad, mis teinekord mõnest kirjandusteosest või filmist kummitama jäävad, võivad asetseda kihiti, üksteise sees või võrgustikuna. Selleks, et läbikumavus tekiks, peab olema rohkem kui üks keskkond ja need keskkonnad peavad üksteisega kuidagi kokku puutuma, aga ikkagi jääma eraldiseisvaks. Täielik sulandumine kaotab läbikumavuse.

Millest disaini loomine peale hakkas?
Seekordse triennaali kuraatori Stine Bidstrupi nägemus ja esmased vestlused näituse kujunduse autori Kärt Maraniga viisid meid vee kui materjali ja veepeegelduste radadele. Need saidki aluseks seekordse graafika loomisel. Mängisime nende mõtetega ja Kai keskuse asukoht mere ääres aitas kindlasti sellele mängule kaasa. Vesi on ühelt poolt läbipaistev aine, õhust sootuks erinev keskkond. Vee ja õhu piiril ja valguse kaasabil saavad võimalikuks olukorrad, kus vesi on ühel ajal nii läbipaistev kui meie maailma tagasipeegeldav. Vesi võib olla ka üsna dünaamilise olemusega ning siis tekivad liikuvad pildid. Vesi või mõni muu vedelik võib olla ka mingit tooni, aga ikkagi olla suurte sügavusteni läbipaistev.

Kujunduses on kasutatud ka fotosid triennaalile tulevatest töödest.
Triennaali kunstnike tööde kujutamine graafikaga käisikäes käis ka juba esimeste vestluste ajal ideena läbi ja jäi kuidagi väga tugevalt lõpuni välja, seega pidime sobitama need kihid omavahel kokku. Ühelt poolt voolav ja peegeldav pealiskiht, mis lõpuks jäi kasutusse voolava ning auruse kirjana, ning selle all valitud teosed või detailid neist. Kokkuvõtteks võib öelda, et töö valmis tihedas koostöös triennaali tiimiga, laual oli mitmeid kavandeid, mis kõik tegelikult tegelesid üldjoontes sama teemaga, kuid erineval graafilisel moel. Lõpuks jäi sõelale variant, mis kõige laiema ringi mõtteid kõige selgemini väljendas. Veepeegeldusi pole kujunduses enam nii selgesti näha, kuid aurune kumav kiri meenutab siiski algset lainetavat veepinda.

Miks valisite n-ö signatuurtöödeks just need?
Valiku tegemise kriteeriumiteks olid esmalt foto sobivus näituse peateema kirjaga, aurune ja voolav kiri pidi jääma taustal loetav. Iga fotoga seda teha ei olnud võimalik. Lõpuks said valitud need fotod, mille peal kiri kõige paremini töötas.

Triennaali graafilises disainis on kasutatud järgmiste kunstnike teoseid: Wang & Söderström „Lameekraan“, Sandra Vaka „Kannud (mõru sidrun)“, Eeva Käsper “Sulgunud saladus” ja Grethe Sørensen „Lillebælt III“.

Anu Almik


pp/kk/e.l.e.l.
Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

7. Tallinna rakenduskunsti triennaali graafilise identideedi autorid on Marje ja Martin Eelma Tuumik stuudiost. Nad leidsid aega vastata paarile küsimusele ja avada tagamaid, miks Triennaal just nimelt sellise tunnusgraafika sai. Ning jagavad ka oma lemmikuid visuaalidest.

Tallinna rakenduskunsti triennaali visuaal on värviline ja silmatorkav, aga miks just selline? Kas selle taga on mingi lugu? Millest te inspiratsiooni saite?

Visuaali loomisel lähtume sisust ehk triennaali puhul siis teemast “Ajavahe. Time Difference.” Kui saime esimese lähteülesande/briifi, siis seal oli näitena juttu Itaalia ehtekunstniku Giovanni Corvaja aastatepikkusest ennastsalgavast ja tervet (tänapäevast) mõistust eiravast Kuldvillaku projektist, kus kunstnik loob karusnahku meenutavaid kullast rituaalseid esemeid. Esemed, mis koosnevad kuldtraadist, mille läbimõõt vaid 1/5 inimese juuksekarvast ning käega katsudes on pehmed nagu karusnahk. See võttis lihtsalt hingetuks ja pani mõtlema, kui erinev võib olla inimeste jaoks aeg. Triennaali teema kõnetas meid, aja käsitlus on me endi jaoks ka aktuaalne. Lisaks kangastusid mälupildid minevikust, mis on siiani meeles ja teemaga haakusid: kui Marje õppis Tartus ja pidevalt Tallinna ja Tartu vahet sõitis rongi-bussiga, siis pimedas öös rippusid ainult valgustatud aknad ja seal taga olid alati lood, aga 90 km/h mööda kihutades ja mitte peatudes ja paigale jäädes ei saanud neid kunagi teada.

Visuaali loomisel kujutlesime aja kulgu, kuidas me erinevate tempode juures tajume asju erinevalt, kui palju on võimalik erinevate tempode juures süveneda – suuri asju märkad kiiremini liikudes, detaile aeglasemalt liikudes. Kui tempo on pealesunnitud (teistsugune, kui sulle loomuomane või mingiks tegevuseks vajalik), siis tekivad nihked/nihestused, st sa näed küll ümbritsevat, aga see paistab sulle teisena, su reaalsustaju on nihkes. Sinu enda seisund muudab seda, millisena sa maailma näed.

Alguses mängisime värviliste pindadega, neid suuremateks ja väiksemateks jagades, püüdsime kiirust ja aeglust anda edasi eri värvi ja eri suuruste pindadega, tekitasime piirkondi, kus on rohkem või vähem infot koondunud. Sealt edasi kasutasime programmijuppi – mis töötas selliselt, et võisid tahvelarvutit raputada, keerata, teha muid liigutusi ja ette ei teadnud, mis ekraanil värvide ja kujunditega juhtub. Tekkisid värvide ja kujundite nihked, programm ajas reaalsuse segi, täiesti teistsugune maailm tekkis. Meile meeldis, see haakus hästi kiiruse ja aegluse teemaga, aja kuluga.

Tuumik on oma valdkonnas tuntud ja nõutud tegija – te saate endale kindlasti ise koostööpartnereid valida. Mis teid rakenduskunsti triennaaliga koostööd tegema inspireeris?

Meile on alati number üks tähtsusega see, milliste inimestega hakkame tööd tegema ja kas asi ise, mida tegema on vaja hakata, on oluline ja vajalik ehk kas sellel asjal üldse on mõtet. See peab meie maailmavaatega klappima. Ja asja sisu või kontseptsioon on meile hästi oluline visuaali loomisel. Valdkonna osas me piiranguid ei sea, see ei pea olema tingimata kultuur, kuigi see valdkond on meile südamelähedane. Oluline on, et endal oleks põnev teha seda tööd. Me ei taha ennast korrata ja püüame vältida seda, et endal hakkaks igav. Püüame leida selliseid projekte, mille sarnaseid me varem pole teinud, sellist suurt kunstisündmust me pole varem teinud. See info rahvusvahelisus paelub siin. Osalejad on kindlasti väga põnevad, niimoodi tööd tehes me saame palju rohkem ja süviti asjaga tutvuda, kui lihtsalt näitustel käies. See teeb selle asja nii toredaks, et me saame tööd tehes ise palju asju teada.

Marje ja Martini üks lemmik visuaalidest

 

Anu Almik