Konstruktiivsus mõttes ja teos on suunatud lahendustele, loovale edasiliikumisele, ülesehitamisele. See võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus. Konstruktiivsus võib olla ka loomupärane mõtteselgus, valmisolek eksperimenteerida, luua midagi uut, otsida ootamatut koostööd.

Rakenduskunstide ja käelise tegevuse poole pöördutakse sageli maanduse otsimiseks. Uut eset valmistades tehakse mõnikord märkamatult valmis ka teine uus ilm. Paremat maailma võidakse luua aga ka sihipäraselt, teadlikult otsides ja teel praktilisi valikuid tehes. Kätega mõtlemine aitab intuitiivselt jõuda lahendusteni, mis ei pruugi verbaalses või abstraktses mõtlemises esile tulla. Aeganõudvate tehnoloogiate kasutamine tõstab esile küsimuse, kas käsitöö kui rahustav tegevus on baasvajadus, luksus või paradoksaalsel moel hoopis mõlemat.

Näitusel eksponeeritud teosed kannavad ideid sellest, milline kuju või intensiivsus võib olla palvel, mida annab ühtehoidmine ja kuidas seda luua, mil moel tunda ära oma isiklikud vajadused ja enda eest hoolt kanda. Kerkib esile küsimus, mida on ajaloost õppida materjalide kasutamise ning neisse suhtumise kohta, milliseid uusi materjale võime leiutada ja kuhu olemasolevate piire nihutada, milline ilu ja teadmine avab end materjali soove kuulates. Kunstnikud püüavad vaadata otsa ebamugavatele teemadele nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil ning leida viise suuna nihutamiseks paremuse poole. Paljud neist teostest näitavad, kuidas peegeldub konstruktiivsus armastuses. Kui kõik ülearune on küljest pudenenud.