Minu karjäär algas ajal, mil kompaktkirjastamine vallutas trükitööstuse (mis pole küll kuhugi kadunud), ja ma olen olnud pidevalt seotud Londoni disainimuuseumiga. Disainiajakirjaniku ja -toimetaja, disainiõppejõu ja aeg-ajalt kuraatorina on muuseum olnud minu jaoks teema, kaastöötaja ja harija ning hiljuti sai sellest ka minu doktoritöö partnerasutus ja uurimisobjekt (kunsti ja humanitaarteaduste nõukogu väljaantud koostööpõhise doktoriõppe stipendiumi abiga).
Minu n-ö ajalugu muuseumis inspireeris mind käsitlema muuseumi enda muutumist, eriti selle hiljutise ümberkujundamise valguses. Muuseumi ajalukku süvenedes leidsin hõõrdumis- ja innovatsioonihetki, mis on edasi viinud disaini mõistet, esemete tõlgendamist ja galeriihariduse laiemat rolli.
Mitmekesise disainipubliku huvi äratamisel on eriline osa olnud teatavatel näitusesarjadel, näiteks „Aasta disain“. Žürii kureeritud aastanäitus, millel esitletavad tööd valib välja ülemaailmne ekspertide võrgustik, võtab kokku eri valdkondades ja eri vahendite abil teostatud parimad projektid. Ühena taasavatud muuseumi kahest näitusest esindab see kuraatoritraditsiooni jätkumist, mis algas ajal, mil muuseum asus Shad Thamesi linnajaos. Võrreldes teise avanäitusega „Hirm ja armastus: reageeringud keerukale maailmale“, mis koosneb kuulsatelt tegijatelt tellitud ümbritsevatest, kontseptuaalsetest installatsioonidest, on disaini aastanäitus rohkem n-ö kolmemõõtmeline ajakirjandus – selle termini võttis kasutusele disainimuuseumi esimene direktor Stephen Bayley, kui talle 1980. aastatel (nn disainerite kümnendil) tehti ülesandeks luua disaininäituste jaoks publik.
Nii üldsusest kui ka professionaalidest koosneva publiku eest hoolitsemine tähendab, et ei piisa lahendusest „üks-suurus-sobib-kõigile“. Need kaks näitust kätkevad vastandlikke lähenemisviise disaini vahendamisele disainimuuseumis ning viivad mõttele, et laiendatud muuseum peaks omaenda museoloogiast alustades püüdlema suurema mitmekesisuse poole.