2006 / Kaks lähedast – Tallinna rakenduskunsti triennaal

Korraldajad: Ketli Tiitsar, Merike Alber, Elin Kard, Ülle Kõuts, Kai Lobjakas, Lennart Mänd, Ebe Nõmberg, Aigi Orav, Ele Praks, Tiina Sarapu (EST)
Näituse kujundus: 3+1 arhitektid (Andres Ojari, Markus Kaasik ja Ilmar Valdur) (EST)

Erikülaline: Triennaali erikülaliseks kutsuti inglise ehtekunstnik Wendy Ramshaw (1939), kes tegi aastatel 1989–1998 Pablo Picasso naiste maalidest inspireeritult 66 ehtest koosneva sarja „Picasso’s Ladies“. Põhinäitusel oli hea võimalus eksponeerida viit sarja kuuluvat teost ning triennaali seminaril sai kuulata Wendy Ramshaw’d rääkimas sarja loomise protsessist.

Kunstnikud: Viivi Aavik (EST), Sayaka Abe (NLD), Ingrid Allik (EST), Katrin Amos (EST), Pálma Babos (HUN), Susanna Beloff (FIN), Caro Bärtling (NLD), Christine Candolin (FIN), Daina Dagnija (LVA), Tine Deweerdt (BEL), Indre Dirziene (LTU), Irmin Eggens (NLD), Jurgita Erminaitė (LTU), Suzanne Esser (NLD), Annett Fischer (NLD), Jantje Fleischhut (NLD), Hilde Foks (NLD), Māris M. Galis (LVA), Marta Gibiete (LVA), Elīna Gibiete (LVA), Zbyněk Havlin (CZE), Pavel Herynek (CZE), Heli Hietala (FIN), Leonor Hipólito (PRT), Kristína Hrončeková (SVK), Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė (LTU), Nebojsa Joksimovic (Serbia & Montenegro), Liisi Junolainen (EST), Anni Kagovere (EST), Tiina Kaljuste (EST), Dávid Kiss (HUN), Renate Korinek (AUT), Bettina Simone Kreb (NLD), Marie-Louise Kristensen (DNK), Ieva Krumina (LVA), Erik Kuiper (NLD), Mervi Kurvinen (FIN), Urve Küttner (EST), Kersti Laanmaa (EST), Kristiina Laurits (EST), Krista Leesi (EST), Skaidrīte Leimane (LVA), A.S. Lemburg (DEU), Aira Lesina (LVA), Outi Liusvaara (FIN), Ave Maser (EST), Hansjörg Merkle (DEU), MUKI (Kersti Laanmaa & Tiit Rammul) (EST), Marko Mäetamm & Kaido Ole (EST), Evert Nijland (NLD), Carla Nuis (NLD), Kati Nulpponen (FIN), Maria Nuutinen (FIN), Aet Ollisaar (EST), Kristi Paap (EST), Ene Pars (EST), Andreja Petraković (Serbia & Montenegro), Jurate Petruskeviciene (LTU), Karol Pichler (FRA), Rait Prääts (EST), Tiina Puhkan (EST), Jaana Päeva (EST), Kadri Pärnamets (EST), Lija Rage (LVA), Tiina Rajakallio (FIN), Uli Rapp (NLD), Ainārs Rimicāns (LVA), Shelly Roichman (NLD), Mare Saare (EST), Kai Saarepuu (EST), Biruté Sarapiené (LTU), Susanne Schmitt (DEU), Constanze Schreiber (NLD), Kärt Summatavet (EST), Johanna Suonpää (FIN), Merle Suurkask & Einike Soosaar (EST), Martina Zwölfer (AUT), Anneli Tammik (EST), Pavel Trnka (JPN), Spiridoula Iris Tsante (NLD), Hanna Tynkkynen (NLD), Kristiina Uslar (EST), Piret Valk (EST), Mecky Van den Brink (NLD), Rozemarijn Van der Molen (NLD), Machteld Van Joolingen (NLD), Tanel Veenre (EST), Truike Verdegaal (NLD), Hiltje Wijnia (NLD), Sandra Viňa (FIN)

2006. aastal peeti Tallinna rakenduskunsti triennaal neljandat korda rahvusvahelisena. Baltimaade tarbekunstitriennaalidest (toimunud Tallinnas 1979. aastast peale) välja kasvanud kunstisündmus on tänaseks jäänud ainsaks geograafiliste piiranguteta kõiki tarbekunsti ja disaini erialasid hõlmavaks foorumiks Euroopas. Kui 2003. aasta näitus läks harjumuspärasest formaadist kõrvale, esitati 2000. aastal premeeritud kunstnike poolt valitud kunstnike töid, seminaril tehti aga eestikeskne tagasivaade tehtule ning tarbekunsti ja disaini suhetele, siis seekordsel triennaalil vaeti laiapõhjaliselt tarbekunsti ja disaini juuri, traditsiooni osa. Laialdane huvi triennaali vastu kunstnike hulgas ka vahepealsel kolmel aastal, kinnitas korraldajate veendumust sellise üritustesarja vajalikkusest. Näituste ja kataloogi vaatamise teeb kindlasti haaravaks uue teose kõrval eksponeeritud inspiratsiooniallika foto.

Ühtekokku laekus kunstnikelt 332 avaldust, kokku 27 riigist. Triennaali žürii tutvus laekunud 291 kunstniku osavõtuankeetidega anonüümselt ja valis triennaali põhinäitusel eksponeerimiseks välja 92 kunstniku enam kui 110 tööd (15 riigist). Lisaks põhinäitusele toimus kaks satellitnäitust „Teadus ja tänapäev“ ja „Kaks lähedast, argipäevale lähedal“ ning rahvusvaheline seminar ja kunstnike esitluspäev. Triennaali saatis mahukas kataloog.

Fotod: Mihkel Valdma

Peapreemia – rühmitus MUKI (Kersti Laanmaa, Tiit Rammul) (EST)
II preemia – Caro Bärtling (NLD)
II Preemia – Piret Valk (EST)
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ostupreemia – Kristiina Uslar (EST)

Näituse žürii:
Karin Paulus, kunstikriitik, kuraator, kunstiajaloolane (EST), Martin Pärn, Eesti Kunstiakadeemia, disainer (EST), Tiina Sarapu, Triennaali Ühendus, klaasikunstnik (EST), Urmas Viik, Eesti Kunstiakadeemia, graafik (EST), Ketli Tiitsar, Triennaali Ühendus, ehtekunstnik (EST)

Preemia žürii:
Lesley Jackson, žürii esinaine, vabakutseline kriitik, kuraator ja disainiajaloolane (GBR), Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liit, kunstnik (EST), Ele Praks, Triennaali Ühendus, kunstnik, ajakirjanik (EST), Urmas Viik, Eesti Kunstiakadeemia, graafik (EST), Kai Lobjakas, Triennaali Ühendus, kunstiajaloolane (EST

Kuraatorid: Anneli Porri, Pille-Triin Männik
Helikujundus: Kohvirecords
Kujundaja: Raul Keller

Kunstnikud: Eliisa Ehin, Leesi Erm, Jaan Evart, Helle Gans, Taevo Gans, Aadam Kaarma, Kerly Kaljuste, Anu Rajamäe, Raul Keller, Kärt Ojavee, Jaanus Orgussaar, Rudolf Pangsepp, Martin Pedanik, Julia-Maria Pihlak, Maiu Rõõmus, Peeter Talvistu, Riho Tiivel, Ruudi Treu, Maria Valdma, Tõnis Vint

Kui teil on ikka veel kusagilt 1960.–70. aastatest säilinud mulje, et teadus päästab maailma, siis te eksite. Ei päästa, vastupidi, teadusest on saanud maailmavallutustööriista asemel märguandja, kui vähe me tegelikult teame ja milline katastroof meid juba lähemas tulevikus ootab. Hoolimata sellest, et käegakatsutav lahendus libiseb pidevalt eest ära, on teadus jätkuvalt populaarne ja hästi finantseeritud.

Miks just teadus ja rakenduskunst? Ilmselt seetõttu, et nii teadus kui tarbekunst on oma ideaalkujul praktilise iseloomuga, ja lootuses, et teadus aitab esemetega ökonoomsemalt ümber käia, neid paremini ja väiksemate kuludega toota ning universaalsemaks kasutamiseks välja pakkuda. Lootuses, et tarbeasjade lähedane läbikäimine teadusega aitab ökokatastroofi edasi lükata, kinnistab meis väikesi reaalteaduslikke fakte ega kuhja meie isiklikku materiaalset pagasit funktsioonitu kolaga. Üledigitaliseerunud ja tarkvarastunud infotehnoloogiliselt aktiivne tarbekunst teeb seda juba meie eest.

Teadus ei päästa isegi disaini, isegi kui igasugune teadusega seotud visuaalia ammendamatu inspiratsiooniallikas. See ei ole mitte teaduse jaoks disainimine, vaid teaduse saadusi ülevõttev kujundamine: maskeerimine, imiteerimine ja kamuflaaž. Teaduskeelest võib piiramatult üle võtta kõikvõimalikke kujundeid, millest ainult murdosa säilitab algse sisu. Ülejäänu põhineb puhtal analoogial, üldistusel ja usaldusväärsuse apellatsioonil.

Nii käitub disain modernistlikus progressiõhinas, külma sõja aegses propagandas kui ka postmodernismi eshatoloogilises ja fragmenteeritud maailmapildis. Ainult et ühes teeb seda pigem tõsimeeli ja teises pigem etendab. Ühes propageerib mõtlemise ja tehnoloogiate innovaatilisust laiadele massidele, teises pakub arusaamatul digiajastul turvalist lapsepõlvemälestust selgete süütute süsteemide ajast. Ühes ehitab kompaktset usaldusväärset tervikut, teises jätab kasutaja oma hirmudega neid veelgi süvendades omapäi.

Projekti juhendajad ja autorid: Hilde De Decker, Evert Nijland, Ellert Haitjema, Erik Mattijssen, Pieter Elbers

Kunstnikud: Sayaka Abe (1981) (JPN), Lisette Colijn (1982) (NLD), Marieke van Diepen (1978) (NLD), Noémie Doge (1983) (CHE), Florie Dupont (1984) (FRA), Maaike Ebbinge (1982) (NLD), Shelly Gal (1976) (ISR), Bettina Kreb (1976) (DEU), Edgar Filipe Silva Mosa (1986) (PRT), Susana Perez Vogelpoel (1976) (ESP), Shelly Roichman (1981) (ISR), Kyu Hisashi Shibata (1972) (JPN), Iris Tsante (1978) (GRC), Ana Ugarkovic (1985) (HRV)

Amsterdami Gerrit Rietveldi Akadeemia ehtekunsti osakonda inspireeris suuresti 4. Tallinna rakenduskunsti triennaal „Kaks lähedast“. Triennaal oli stiimuliks tehniliste töötubade korraldamisele kooliaasta esimesel semestril. Projekt kandis nime „Metamorfoos“. Üliõpilastel paluti valida üks konkreetne objekt ja analüüsida seda sajal joonisel ja kollaažil. Seejärel õppisid nad mitmete tehnikate abil seda objekti muundama. Projekt ei keskendu mitte ainult tehniliste oskuste meisterlikkusele, vaid ka iga inimese personaalsete ideede ja kontseptsioonide arendamisele. Projektis osales neliteist üliõpilast – tegelikult kogu esimene ja teine kursus.