SEMINAR

Kokkuvõte

SARAH GILBERT

Materjalide vastupanu: kultiveerides naiivsust kunsti, käsitsitöö ja disaini kokkupuutepunktides


Sageli peetakse kunsti ja disaini lahknevateks, koguni vastandlikeks praktikateks. Funktsionaalsus või utilitaarsus loob esmase eristustasandi, määratleb disaineri ja välistab kunstniku. Üldistades ilmneb see lahknevus veelgi silmnähtavamas ideoloogilisuses: kunstnik püüab domineerivat kultuuri kahtluse alla seada, samas kui disainer püüab seda luua. Ometi ühendab mõlemat distsipliini mitte ainult modernistlike avangardide ajalugu, vaid ka selle ajaloo jagatud pärand: täpsed vormid, milles visuaalne ja kontseptuaalne teineteisega põimuvad. Nende vormidega on kaalul nii tänapäeval kui ka 1930ndatelgi see, mida teoreetik Jacques Rancière nimetab „teatud konfiguratsioonideks, mis on nähtavad ja mis on mõeldavad, teatud vormideks, mis asustavad materiaalset maailma“. [1] Et uurida tänapäeva visuaalkultuuri kriitiliselt, peame vaatluse alla võtma kunsti ja disaini binaarsed kontseptid ning keskenduma sellele, mida võiks pakkuda nende mõistete vaheline ruum.

Ettekanne käsitles käsitsitööd, lähtudes osalejavõrgustiku teooriast, objektipõhistest ontoloogiatest ja teistest aktuaalsetest materialismivooludest. Vaatluse alla tuli töö, mida tehakse ühiselt, mida on õpitud järeleaimamise ja korduse kaudu enamasti kindlaksmääratud eesmärkidel – nagu ateljeerituaali, et kultiveerida miskit, mida teoreetik Jane Bennett nimetab „metodoloogiliseks naiivsuseks … esemete genealoogilise kriitika edasilükkamiseks… [mis] võib manifesteerida mitteinimliku vitaalsuse enesega toimetulevat maailma.“ [2] Kui hiljutine käsitsitööd puudutav teadusuurimus kaldub pooldama ideed meisterlikkusest, mis saavutatakse automaatse korduvsoorituse mittemõtlemise faasi ületamise teel, et jõuda välja „probleemipõhise sügavmõtlemiseni“ [3], siis mina käsitlen hoopis poolautomaatse uneluse jätkuvat väärtust ning selle avatavaid võimalusi meie materiaalses maailmas.

[1] Jacques Rancière, The Future of the Image (London: Verso, 2007).
[2] Jane Bennett, Vibrant Matter: A Political Ecology of Things (Durham: Duke University Press, 2010).
[3] Richard Sennett, The Cra sman (New Haven: Yale University Press, 2009).

https://trtr.ee/wp-content/uploads/2016/03/Sarah_Gilbert_600px.jpg

Sarah Gilbert

Gilbert on klaasikunstnik ja õppejõud Ameerika Ühendriikidest. Ta töötab skulptuuridotsendina Pitzer Kolledžis.